Olen Kris, 44-aastane naine, kahe teismelise lapse ema, ettevõtja ja ühiskonna aktiivne liige. Minu päevad pole kunagi olnud üksteisele sarnased ja naljatamisi olen alati öelnud, et minu elu läbiv hobi on kinnisilmi hüpped tundmatusse vette.
Mind elavdab ja erutab kõik uus – mulle meeldib kohaneda uutes rollides, võtta endale uusi kohustusi, proovida uusi asju, toppida oma nina uutesse olukordadesse. Tundub, justkui ei kardaks ma midagi ega kedagi.
Tegelikult olen aga suurema osa oma elust samaaegselt kirjeldatuga kannatanud ärevuse ja paanikahoogude all. Võite ette kujutada, milline dissonants valitseb inimeses, kes saab energiat kõigest uuest, aga kõike samas ka kardab ja iga ettevõtmisega kaasneb vahetult enne selle teokssaamist ärevus või suisa paanikahoog.
Ma armastan esineda, kõnesid pidada, koolitusi läbi viia või mistahes muul moel inimeste ees seista ja neile kasulik olla. Ebatavalised ei ole aga olukorrad, kus vahetult enne lavale astumist läheb mul suisa pilt eest või süda peksab nii kõvasti, et kõrvus oleks justkui Metsatölli kontsert.
Seetõttu olen alati kõik oma kõned ja koolitused igaks juhuks sõna-sõnalt pähe õppinud, et kui närv veab alt, siis tuleb tekst vähemalt kasvõi une pealt ja edasine on vaid näitlejameisterlikkuse asi.
Kaks korda elus on mul seda strateegiat läinud vaja ka kasutada – üks kord Norras 2000 inimese ees ja teine kord koduses Alexela Kontserdimajas 800 inimese ees kõnet pidades. Õnneks ei paistnud mu sees keev kaos kuidagi välja ja strateegia pidas vett.
KANNATAD VÕI LEIAD LAHENDUSE, KUIDAS SAADA ÄREVUSHÄIRETEST VABAKS
Mõned head tuttavad, kes mu aastatepikkuse probleemiga kursis, on soovitanud mul enda ellu selliseid situatsioone siis mitte kutsuda ja sel moel ärevushäirest ja paanikahoogudest vabaneda. Mina aga kuulun oma arvamusega oma nende sõprade leeri, kes utsitavad mind hirmu ja ärevuse kiuste tegelema sellega, mida ma tegelikult sügavas südames armastan.
Isegi, kui oleksin inimeste ette astumise oma elust kõrvaldanud, oleksid ikkagi jäänud alles need igapäevased tegevused, mis samuti enamalt jaolt ärevust ja paanikat on vallandanud – autoga maanteel sõitmine, ujumine, igapäevased äri- ja olmemured, lennukiga lendamine, telefoniga ärikõnede tegemine, külaliste saabumine jpm.
Kui ka need kõrvaldada – mis mulle siis üldse alles jääks???
Sellest loetelust kõige hullemad on autoga maanteel sõitmine ja lennukiga lendamine. Mitu aastat lõppesid mu maanteel sõidud sellega, et olin sunnitud auto teeäärde seisma jätma, sest silme ees virvendas ja peas keerutas plaat: „Ma ei taha surra ... ma ei taha surra ... ma ei taha surra ... “.
Kui selle mantra kord ära tabasin, asendasin selle :„Kõik on hästi ... kõik on hästi ... kõik on hästi ... “, aga lõpetasin arsti ettekirjutusel ikkagi Xanaxiga. Mu suhe selle sõltuvust tekitava tabletiga oli õnneks väga lühike, mõistus tuli enne pähe tagasi, ja hakkasin oma murele hoopis mujalt leevendust otsima.
LOOTUS – TOIDULISANDITE KIRJU MAAILM
Ärevus, paanikahood, hirmud ja pidev muretsemine – need on minu igapäevased kaaslased olnud juba aastaid, ja lootus, et mingi toidulisand või tehnika või taipamine suudab mind neist vabastada, ei ole mind sekundikski maha jätnud.
Põhjus selleks lootuseks on lihtne – ma tahan elada täisväärtuslikku elu ja tunda rõõmu igast ettevõtmisest, igast reisist, igast peost –, ehk kõigest, mis elul mulle pakkuda on.
Olen viimased pea 15 aastat tantsinud pigem teadlaste muusika kui arstide pilli järgi. Selle põhjuseks sai kunagine taipamine, et ravida sümptomeid pikaajaliste tulemuste nimel on sama mõttetu, kui ravida lahtist luumurdu plaastriga. Loogiliselt võttes annab paremaid tulemusi ju inimorganismi toimemehhanismide mõistmine ja tema heaks funktsioneerimiseks vajaliku olukorra taastamine.
Hetkel, mil mina seda mõistsin, hakkas kõik muutuma. Alguses ja esmajoones tegelesin oma füüsilise tervise mure – atoopilise dermatiidiga. Aastatepikkuse töö tulemusena sain selle sümptomitest ilma ravimiteta lahti ja eelmisel aastal jõudsin oma tervisemurede lahendamise järjekorraga lõpuks ärevuseni ning võtsin selle käsile.
REMAG JA REMYTE – USALDUSVÄÄRSED JA TEADUSPÕHISED TOOTED
Proovisin mitmeid erinevaid asju, kuid mõned kuud tagasi tõi heatahtlik saatus mu radarile dr Carolyn Deani ja tema kaks toodet – ReMag ja ReMyte.
Usku nende toodetesse süstisid doktori raamatud magneesiumi ja mineraalide olulisuse kohta ning tõsiasi, et tegu ei ole siiski tavaarstiga. Kõik, mida tema raamatutest lugesin, tundus niivõrd loogiline, et mul ei tekkinud küsimustki, kas tooteid proovida või mitte. Teadsin aga, et väga kiiresti ei tasu mingeid leevendusi oodata, sest iga paranemine võtab aega ja mida sügavam on probleem, seda pikem see aeg on.
Parasjagu oli mu elus aga selline periood, mil ma teadsin, et puutun asjaolude tõttu taas kokku oma hirmukrampide (kohutavad asjad), lühiajaliste tardumuste, hüsteerkerade ja paanikahoogudega. Eriti palju ma selle üle juurelda ei saanud, sest sada asja oli korraga käsil – üks ebameeldivam kui teine. Ka mu tavapärane tugi – mu elukaaslane oli riigist ära ja mina lendasin (veel üks megastressor) mitu korda tema ja kodu vahet.
Olin selleks kõige pingelisemaks nädalaks ReMagi manustanud vaid kuu aega ja väga väikestes annustes, nagu dr Deani poolt soovitatud. Kuna ma ei hiilga just oma järjepidevuse ja ettekirjutistest kinnipidamisega, siis pean tunnistama, et tagantjärele mõeldes ma doktori soovitusi väga täpselt ei järginud ja suure tõenäosusega võtsin oluliselt väiksema koguse, kui oma murede pärast oleksin pidanud.
Alustasin paarist tilgast ja jõudsin ehk ühe teelusikatäieni päevas, kuigi tean, et oleksin pidanud suhteliselt kiiresti jõudma kolme teelusikatäieni (mida tarbin praegusel hetkel ja ootan pikisilmi küllastumise märke).
Hoolimata sellest aga avastasin ühel hetkel, et magasin keset oma suurt stressi väga hästi, suutsin n-ö kainelt mõelda, olin võimeline keskenduma päästvale mantrale „mis on järgmine õige samm“ ja sain kõigega hakkama!
Ei mingit hüsteerkera, paanikahoogu ega hirmukrampi! Mures olin tõesti, aga see oli olukorda arvestades äärmiselt normaalne ja inimlik. Kuid seda, et õhtul jääks hirmust homse ees hing kinni, paanikahoog ajaks mööda maja ringi jooksma või viiks suisa täieliku hangumise, hingeldamise või tundeni, et süda hüppab kohe koos poolte siseorganitega rinnust välja – vat seda tunnet ei tekkinud. Tavapärast kogu toimesüsteemi kokku kukkumist ei saabunud.
Ja ainus asi, mille olin oma rutiinidesse juurde lisanud, oli ReMag ja ReMyte. Pärast seda taipamist, millise erinevuse oli magneesiumipuudusega tegelemine juba vajalikust väiksemagi annusega mu ellu toonud, olen viinud oma igapäevase annuse 900 mg juurde ja ootan küllastumise märke. Igapäevane magneesiumitarbimine on väga hästi mõjunud ka mu veejoomisele. Kannan igal pool kaasas oma 750 ml suurust joogipudelit ja päeva esimese pudeltäie sisse panen 1 tl ReMagi ja 1 tl ReMyte’i. Teise ja kolmanda pudelitäie sisse 1 tl ReMagi ja kas Himaalaja soola või 4 soola segu.
95% MEIST KANNATAVAD MAGNEESIUMIPUUDUSE ERINEVATE SÜMPTOMITE ALL
Minu elus on ka varasemast üks toidulisand, mida ma enam ei julge mingi hinna eest ära jätta ... nüüd on sellele lisandunud ka ReMag ja ReMyte. Ärevusevaba elu on palju päikselisem!
Järgmiseks eesmärgiks on seljatada lennuhirm ja lennukis endiselt tekkima kippuv paanikahoog. Olen kindel, et ReMagi ja ReMyte’i terapeutilised kogused lubavad mul juba järgmisel korral lennukis rahulikult tööd teha või reisi nautida.
Päris hirmutav on tõsiasi, et 95% meist on tegelikult üha süvenev magneesiumipuudus, veelgi hullem aga see, et enamik magneesiumilisanditest imenduvad vaid 4% ulatuses meie organismi, mis tähendab, et 96% rahast, mida inimesed tavaliste magneesiumilisandite alla panevad, läheb otseselt raisku.
ReMag on aga täiesti teistsuguse tehnoloogiaga valmistatud – selles sisalduvad magneesiumiosakesed on muudetud nii imepisikesteks, et suisa 99% neist suudab jõuda raku sisse – sinna, kust saavad alguse enamik meie organismis toimuvaid imesid.
Soovitan ReMagi kasutada kõigil – nii neil, kes juba tarbivad mingit magneesiumilisandit kui ka neil, kes seda ei tee. Tõenäosus, et Sina kuulud selle õnneliku 5% hulka, kes magneesiumipuuduse all ei kannata, on ju väike ... Kui Sa mind ei usu, siis loe dr Deani raamatuid, neist olulisimad on juba praegu või kohe varsti olemas ka eesti keeles.
